AED
Lugege 1. korintlastele 2:4-13
Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. (1. korintlastele 13:11)
“Millal küll see aed nii väikeseks jäi!” Seisin tagaaias koos
oma vanaisaga, kes minu küsimuse peale naerma hakkas.
Ma mäletasin selgesti kiike, mänguasju ja korvpallilauda.
Lapsena tundus see mängumaa mulle terve universumina,
isegi aed tundus kõrgem seda ümbritsevatest puudest. Nüüd
olid alles vaid aiakiik ja varjualune, kus me hoidsime oma
jalgrattaid. Aed on minu kõrgune ja muruplatsi ületamiseks
kulub vaid viisteist sammu. Muidugi ma teadsin vastust – aed
on täpselt samasugune, kuid mina olin suureks kasvanud.
Suuremaks kasvades muutub meie perspektiiv. Kui me
õpime nägema maailma Jumala vaatenurgast vaadatuna,
siis muutuvad suurena näivad probleemid väikeseks nagu
meie tagaaed. Paljud asjad elus ei
muutu, kuid muutub see, kuidas
me maailma näeme. Jumala abiga
võime saada osa Kristuse vaimust
ning näha maailma nii, nagu
tema seda näeb.
Darian Duckworth (Mississippi, USA)