Äratundmine

Kurtsin Jumalale: “Mulle ei meeldi vanaduspuhkusele jäämine, sest mu elul kaob siis eesmärk!” Mul oli sel päeval palju tegemisi ning pärastlõunal läksin jalutama oma venna 2-aastase lapselapsega. Lisaks jalutamisele soovis laps uurida ka maailma üldiselt. Me nägime ühte lindu toiduotsingul, lehvitasime meie naabrile, nautisime tuulepuhangut ja jälgisime oma varje päikesepaistel. See kõik muutis mu hoiakut. Ma ei mõelnud enam muremõtteid, vaid keskendusin meid ümbritsevale maailmale. Tänases kirjakohas muudab Jeesus kahe pimeda mehe väljavaadet elus. Jeesuse kohalolek ja kaastunne annavad lootusetus olukorras olijatele nägemise ja uue perspektiivi. Nüüd nägid nad kallimate silmi ja neid ümbritsevat kaunist maastikku. Nad said sel päeval tagasi nii füüsilise kui vaimuliku nägemise. Me kõik kipume vahel lootust kaotama, kuid on oluline meeles pidada, et meie tee ristub iga päev Jeesuse omaga. Kui me teda palume, siis ta avab meie silmad lootusele, mis on temas.