Vaiksed ohked

Vähktõvega võideldes mõistsin erinevust väsimuse ja jõuetuse vahel. Väsinuna suutsin ennast veel vajadusel kokku võtta ja midagi ära teha. Jõuetus tähendab aga seda, et me ei suuda enam midagi teha. Olin omadega täiesti läbi. Vahel ei suutnud ma isegi süüa ja ennast pesta. Ühel hommikul olin sedavõrd jõuetu, et suutsin vaid ohata. Avastasin Piiblist kirjakoha: “Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.” (Psalm 38:10) See avastus oli mulle väga julgustav. Jumal mõistis ka minu sügavaimat ohet, olgu see kuitahes nõrk. Jumal armastab mind vaatamata minu nõtrusele ja hirmule. Tema teab mu olukorda ja sügavaimaid vajadusi. Jumala armastus meie vastu on hämmastav – ta kuuleb isegi meie vaikseid ohkeid. Jumala arm on meiega ka keset meie kannatusi.