Meie hirmud

Ajal, mil mu abikaasa arsti vastuvõtul viibis, otsustasin lastega tutvuda hiiglasuure haiglakompleksiga. Alumisel korrusel oli pikk akendeta koridor, mille lõpus asus massiivne metalluks. Tegin lastele ettepaneku piki seda hämarat ja niisket koridori jalutada, kuid nad kõhklesid. Pime tunnel ja kahtlane uks hirmutasid neid. Mul õnnestus neid siiski veenda ja me jõudsime koridori lõppu. Kui ma ukse avasin, siis paiskus meile parkimisplatsilt vastu päikesevalgus. “Polnudki nii hirmus,” teatas üks mu lastest. Meie elu sarnaneb vahel pimeda lõputu koridoriga ja me tunneme ebakindlust tuleviku suhtes. Kui mured võtavad võimust, ei pea me kartma ka siis, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Meie elu on Jumala kätes. Meie silmis võib olukord tunduda lootusetuna, kuid Jumala tarkus on suurem. Tema annab meile hirmu asemele rahu ja turvalisuse. Meie taevane Isa teab, mis ootab meid ees teisel pool suletud uksi. Me võime teda kõiges usaldada.