Isa rõõm

Värske vanaemana meeldib mulle jälgida oma poega tegelemas minu lapselapsega. Isa nägu särab tavaliselt rõõmust väikese lapse olemasolu üle. Teda ajab naerma isegi see, kui lapsuke määrib ta särgi ära või lekib mähkmetest midagi tema pükstele. Minu oma isa ei suhtunud minusse alati samal viisil. Vahel tohtisin tema sülle pugeda, kuid vahel ta hirmutas mind. Maised isad pole kõik täiuslikud. Nad võivad oma lapsi armastada, kuid võivad ka hüljata, kuritarvitada ja maha jätta. Minul on vahel raske Jumalat Isaks nimetada. Kuna ma pidin palju pingutama, et oma isale meelt mööda olla, siis tundub mulle, et pean ka Jumalale meeldimiseks vaeva nägema. Oma poega lapsega mängimas nähes mõtlen taevasele Isale. Prohvet Sefanja kirjutab: “Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.” (Sf 3:17) Jumal hõiskab rõõmust! Psalm 18:20 ütleb: “Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.“ Me ei pea kartma Jumal Isa ega nägema vaeva talle meeldimise nimel. Võime talle kõigest rääkida, sest ta armastab meid. Sellele mõtlemine muudab mu meele alati rõõmsaks.