Jälgi mööda

Kuueaastaselt nägin esmakordselt lumetormi. Kui isa avas ukse ja näitas mulle kõrgeid lumehangesid, siis olin ehmunud. Näis, et me ei pääse enam kunagi oma kodust välja. Isa lohutas mind: “Ära muretse, ma ajan lume eest ära!” Ta puhastas trepi ja ajas jalgraja tänavani sisse. Mina käisin tal kannul ja peagi olin päikesepaistet nautimas ja lumes hullamas. Õue jõudmine polnud sugugi raske. Isa tegi kogu töö ja minul tuli vaid tema jälgedes käia. Keegi teine on meie ees käinud ja teed valmistanud – Issand Jeesus Kristus. Aeg-ajalt tabavad me elu mitmesugused “lumetormid”. Vahel tunneme end koguni lõksus olevana. Kui me pöördume siis abi saamiseks Kristuse poole ja lubame tal meid juhtida, siis jõuame läbi katsumuste taas päikest täis päeva.