Kirjad

Jõudsin koju pärast järjekordset rasket koolipäeva ja leidsin laualt sinise ümbriku. Selgus, et selles oli kiri, mille ema oli kirjutanud minu esimesel sünnipäeval. See oli rõõmus ülevaade minu esimesest eluaastast ja peegeldas ema armastust ja uhkust oma pisipoja saavutuste üle. Kuigi olin juba teismeline, pani ema kiri mu silmad särama ja tundsin end jälle väikese poisina. Kaks aastat hiljem, kui olin juba üliõpilane, sain emalt järjekordse kirja. Tema käekiri oli konarlikuks muutunud, kuid armastus minu vastu oli endine. Mõistsin, et ema armastus ja Jumala armastus on mõlemad muutumatud. Tean, et olen elus palju kordi eksinud nii oma suhtes emaga kui ka Jumalaga. Ometi pole kumbki neist lakanud mind armastamast ning õnnistustega üle valamast. See maailm lakkab kunagi olemast, kuid Jumala armastus meie vastu on igavene. Pühakiri, ajaloo suurim armastuskiri, kinnitab meile, et meid armastatakse meie pattudele vaatamata.