Jumal on lähedal

Pühapäevakooli õpetajana olen märganud, et alati leidub rühmas üks laps, kes hakkab üksi jäädes nutma. Kui täiskasvanud on ruumist lahkunud, siis hakkab mõni laps oma vanemaid taga igatsema. Püüan talle siis kannatlikult selgitada, et vanemad pole kaugel, kuid nende kohalolu segaks õppetööd. Neil ei tule kauaks vanematest lahku jääda. Kui sattusin kord ise elus abitusse olukorda, mõistsin laste muret ja tundeid. Sellele ajale tagasi vaadates küsin endalt: “Miks mind haaras hirm? Miks tundus elu nii raske? Miks tundsin end üksijäetuna?” Issand oli minu kõrval, kuid ta andis mulle võimaluse oma iseloomu kasvatada ja õppida. Kui eluraskused mind Jumalast eemale viivad, siis mõtlen oma pühapäevakooli lastele ja kinnitan endale: “Jumal on alati lähedal!”