Palve

Töötan haiglakaplanina ja minu tööks on anda vaimulikku ja hingelist abi patsientidele ja nende peredele. Tavaliselt pakun vestluse lõpul võimalust palvetamiseks, et viia Jumala ette meie mured, lootused, vajadused ja rõõmud. On haigeid, kes ei soovi pikalt vestelda, vaid ootavad üksnes palvet. Sellistel puhkudel tunnen, et minu palve jääb üldsõnaliseks, sest ma ei tea inimese tegelikke ootusi, hirme ja seda, keda või mida nad armastavad. Jagasin neid kahtlusi oma ülevaatajaga, kes julgustas mind leppima sellega, et meie sõnad jäävad alati puudulikuks. Isegi siis, kui palvetaksin iga patsiendi eest hoolikalt valitud sõnadega, ei suudaks ma iial väljendada lapse kaotanud vanemate valu, lootusetu diagnoosi saanud inimese ehmatust või rõõmu kordaläinud operatsiooni üle. Ülevaataja julgustas mind: “Kasuta sõnu palvetamiseks, kuid ära unusta, et ka kehakeel ja empaatia on osa palvest.” Vahest pidas Paulus silmas just seda, kui ta julgustas filiplasi palvetama. Ühtviisi mõjusa palvena mõjub juubeldav vaim, lohutav kaastunne ja rahustav kohalolek.