Nimepidi kutsutud

Põgenikekriisi kajastati uudistes päevast päeva. Minu silme ees püsisid pildid hirmunud inimestest, kes pidid ette võtma ohtliku merereisi või pika rännaku turvalisse paika. Kord näidati vastu traataeda surutud paanikas rahvamassi. Üle kommentaatori hääle kostis korraga kellegi hüüatus: “Zaria!” See oli naisenimi. Minu jaoks polnud enam tegemist lihtsalt rahvahulgaga, vaid konkreetsete inimestega, kelle hirmu, kannatuste, usu ja lootusega olin sunnitud tõtt vaatama. Jeesus õpetas meile, et Jumala armastus, mis laieneb kogu maailmale, on ühtlasi väga isiklik. Tänases tekstis võrreldakse Jumalat hea karjasega, kes tunneb lambaid nimepidi. Ta on valmis kannatama igaühe pärast, kes vajab päästmist. Sellest päevast alates on minu palved muutunud. Ma palvetan nüüd iga üksiku põgeniku eest. Mina tean nüüd Zaria olemasolust, kuid Jumal tunneb meid kõiki nimepidi. Kaastunne muudab meie palved selliseks, mis peegeldavad Jumala armastust iga inimese vastu.