Teerada

Ühel sügisel käisime abikaasaga Hawaiil matkamas. Meie rada kulges Diamond Headi vulkaanikraatri ääres. Teekond läbis pimedaid tunneleid, trepistikke ja koguni Teise maailmasõja ajal ehitatud betoonpunkrit. Vastavalt juhistele olin kaasa võtnud taskulambi, et pimedas rajal püsida. Vahel oli ronimine sedavõrd väsitav, et tuli tahtmine tagasi pöörduda. Kui oleksime seda teinud, poleks me saanud nautida imepärast vaadet, mis kraatriservalt viimaks avanes. Elusündmused võivad meid meie teel hirmutada ja väsitada. Vahel on tunne, et peame lausa ülespoole ronima või siis leiame end eksinuna pimedast tunnelist. Olukorrad võivad kujuneda sedavõrd keeruliseks, et kaob lootus eesmärgile jõuda. Sellistel puhkudel meenutan meie matka Hawaiil. Kuna olin matkajuhiseid lugenud, olin hästi ettevalmistatud. Psalmist tuletab meelde, et Jumala sõna on meie parim juhend – valgus meie teerajal. Ma vajan seda valgust igaks sammuks oma eluteel.