Sõnakuulelikkus

Minu sõber Gerardo toob vahel oma koera mulle hoida. Esna on väga aktiivne ja sõbralik mops. Ta ei vaja rihma, sest ei jookse kunagi omapäi kaugele. Mul pruugib ainult vilistada ja teda nimepidi hüüda, kui ta on juba rõõmsalt saba liputades minu suunas jooksmas. Koer usaldab mind, sest tal pole minuga halbu kogemusi. Esnaga jalutades olen vahel mõelnud oma suhtele Jumalaga. Piibel kinnitab, et meie elu on tõeliselt rikas, kui järgime Jumala seadusi ja Jeesuse eeskuju. Jumalas me elame ja liigume ja oleme. (Ap 17:28) Nii minu ihu, hing kui vaim tajuvad turvalisust, mille annab mind armastava Looja lähedus. Tema kutsele järgnemine pole alati lihtne, kuid sõnakuulelikkust saame õppida palve, Pühakirja lugemise ja vaimulike mõtiskluste läbi. Kui oleme Jumalast kaugenenud, on meil alati võimalik alandlikult tagasi pöörduda. Ka siis, kui me ebaõnnestume, ei suuda miski meid lahutada andestava Jumala armastusest.