Jumal on meiega

Minu ettevalmistused jõuludeks võtsid korraga teise suuna. Selgus, et pean keset pühademelu alustama keemiaravi. Kui oma tavapärases jõuluaja ringkirjas sõpradele ja pereliikmetele olin jaganud rõõmsaid lugusid lastest ja peresündmustest, siis seekord olin sunnitud teatama vähktõve diagnoosist. Ma ei näinud eriti vaeva koduste jõulukaunistuste tegemisega ja piirdusin vaid mõne kujukesega kaminaserval. Kuna ma ei saanud operatsiooni tõttu tänupühade ajal reisida, siis otsustasin sugulasi külastada pärast jõule, keemiaravi järel. Jõululaupäeval kirikus istudes ümbritsesid mind küünlavalgus ja kaunid jõululaulud. Kirik oli valgust täis ja ma taipasin, et seesama valgus, mis paistis pimeduses karjastele, paistab ka minule. Kuigi mina läksin elus vastu tundmatusele, on midagi, mis kunagi ei muutu – Jumal saatis Jeesuslapse, kes on Immaanuel. Kuna see tähendab Jumalat, kes on meiega, siis polnud ka mina oma probleemidega üksi jäetud.