Nägemine

JAGA FACEBOOKIS

Lugege Jaakobuse 1:2-5

Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te seda teetegi! (1. tessalooniklastele 5:11)

Ühel pühapäeval tabas mind ootamatu probleem. Olin parajasti jutlustamas, kui mu vasakust silmast kadus nägemine. Ma ei näinud ei kuulajaid ega oma jutluse märkmeid. Pärast kahte operatsiooni ja pikaajalist ravi on mu nägemine peaaegu taastunud. See kogemus pani mind mõtlema vaimulikule pimedusele. Kuna ma polnud saanud mõnda aega Pühakirja lugeda, siis oli ka minu palveelu kannatanud. Pidin endalt küsima: kas minu usk on sedavõrd nõrk, et terviseprobleemid seda kergesti kahjustavad? Sel raskel ajal hakkasin nägema Jumala tööd uuel viisil. Ma märkasin paljude sõprade, koguduseliikmete ja oma perekonna tuge ning hoolt. Minu eest palvetati ning julgustati telefonikõnede ja sõnumitega. See meenutas mulle tänast kirjakohta. Minu usk sai proovile pandud ja ma sain võimaluse õppida tundma iseennast. Ma olin varem arvanud, et suudan oma elu ise juhtida. Nüüd on Jumal mulle jätkuvalt õpetamas alandlikkust ja kannatlikkust. Mõte sellele, et Jumal minust endiselt hoolib, täidab mu südame alati tänuga.

John Bredenkamp (KwaZulu-Natal, LAV)

PALVE:
Armas Jumal, tänu Sulle kõigi õnnistuste eest. Aita meid saada Sulle lähemale, eriti rasketel aegadel. Aamen.

PÄEVA MÕTISKLUS:
Kuidas kasutan täna oma vaimulikku pilku?

PALVE TULIPUNKT:
NÄGEMISE KAOTANUD INIMESED

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.