Andestus

Minu ema oli 13-aastase üksikema ainus laps. Ta sündis 1930. aastatel ning kasvas üles vaesuses ja võõrandumises. Temasse kogunes palju viha ja talle ei meeldinud emaroll. Ema kasvatas meid samal viisil, nagu oli teda kasvatatud – karmilt, ilma läheduse ja armastuseta. Neljandas klassis valdasid mind häbi- ja süütunne ning ma valasin selle välja teiste peale. Eriti tegid mulle viha õnnelikud tüdrukud, kes kasvasid heades ja hoolivates peredes. Ma hakkasin neid pärast koolitunde mänguväljakul kiusama, kuid minu enesetunne sellest ei paranenud, vaid ma tundsin end veelgi halvemini. Ühel suvel sattusin piibliõppe laagrisse, kus räägiti Jeesusest. Sain teada, et ta armastas mind sedavõrd, et oli minu eest valmis surema. Oma ristisurmaga maksis ta ka minu häbi ja alaväärsuse eest. See uus teadmine andis mulle hingerahu ning minust sai uus loodu. (2Kr 5:17) Ma ei vihanud enam neid, kel olid head kodud, sest ma kogesin nüüd ise Jumala armastust, mis muutis mind selliseks, nagu Jumal mind näha tahtis.