Kiitusohver

Meie tütar Amee armastas lapsena väga esineda ja oli alati valmis kirikus laulma. Ta tegi seda südamest ja vahetult, kuigi mitte alati õigel viisil. Ta tänas sel viisil Jumalat ja kuulajatele ei jäänud mingit kahtlust lapse siiras usus. Isegi aastaid hiljem meenutasid mõned koguduseliikmed Amee laulu, mis liigutas inimeste südameid. Psalmid annavad meile aimu, kuidas Taavet ülistas Jumalat isegi vaenlaste eest põgenedes. Uus Testament kinnitab: “Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.“ (Hb 13:15) Kiri koloslastele tuletab meelde, et lubaksime Kristuse sõna elada rikkalikult meie seas ja et me laulaksime kogu südamest tänulikult Jumalale! (Kl 3:16) Kui sageli on meie madal enesehinnang takistanud meid Jumalat kiitmast? Näiteks püüame vahel vaiksemat häält teha, et mitte viisist mööda laulda. Ehk peaksime õppima lastelt, kes ei mõtle sellistele asjadele, vaid ülistavad julgelt Jumalat?