Kohalolek
Lugege Iiob 1:13-22
Siis nad [Iiobi sõbrad] istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta valu oli väga suur. (Iiob 2:13)
Kui mu vanaisa tervis halvenes, hakkasin teda sagedamini külastama. Seda tegid ka minu teised sugulased ning vanaisa ei jäänud hospiitsis kunagi päris üksi. Me istusime vahel kaua vaikides tema toas ja palvetasime tema pärast. Sel ajal läksid mu mõtted Iiobi peale, kes jäi ustavaks ka keset raskeid kaotusi ja tänas ikkagi Jumalat. Teda külastasid sõbrad (Ii 2:13), kes istusid tema kõrval vaikides seitse päeva ja ööd. See oli nende sõnatu lohutus sõbrale. Sageli on just vaikimine kõige parem viis leinavat või kannatavat inimest aidata. Olukorras, kus ükski sõna ei suuda valu väljendada, räägib lihtsalt kohalolek kõige valjemini. Need vaikuses veedetud päevad aitasid Iiobil oma mure ja kannatusega toime tulla ning vajalikku tuge leida. Vahel tunneme end võimetuna kedagi lohutama, sest kaotusevalu näib liiga suur ja me ei tea, mida öelda. Sellistel pimedatel hetkedel tuletab vaikne ligiolu kannatajale meelde, et teda armastatakse.
Paul Farley (Põhja-Carolina, USA)