Halastaja samaarlane
Lugege Luuka 10:25-37
„Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” (Luuka 10:27)
Lapsena veetsin palju aega oma isa rätsepatöökojas. Isa tegi tööd ja jutustas mulle imelisi lugusid. Tal oli olnud õnnelik lapsepõlv Armeenias, kuni algas Esimene maailmasõda. 1915. aastal pidid paljud tema rahvuskaaslased tagakiusu eest põgenema. Isa uitas teedel ja peitis end metsas. Kord teel olles märkas ta lähenevat kampa, kelle jaoks kristlased olid vaenlased. Põgeneda oli hilja ja ta palvetas: “Armas Jumal, päästa mind!” Järgmisel hetkel ilmus teele auto, kes isa viipe peale peatus. Juht mõistis olukorda, võttis ta peale ja viis võõrastemajja. Seal sai pesta, süüa ja magada. Lisaks muretses mees talle uued riided ja andis veidi raha. Isa tahtis heategijat hommikul tänada, kuid mees oli kõige eest maksnud ja lahkunud. Isa ei saanud kunagi teada, kellega oli tegemist, kuid võõras käitus halastaja samaarlase kombel ja aitas talle tundmatut poisikest. Selle mehe headus ilmutas tõelise ligimesearmastuse olemust.
Rebeca Boyadjian (Montevideo, Uruguay)