Väljapääs

1990. aastad olid Ukrainas majanduslikult väga rasked. Mul oli kristlasest sõber Leonid, kes töötas tehases, kus töötajad polnud mitu kuud palka saanud. Inimesed töötasid edasi, sest neil polnud muid valikuid ning püsis lootus, et ajad paranevad. Paremini said hakkama need, kel oli sääste, kuid minu sõbral polnud varsti enam söögiraha. Ta otsustas edaspidi paastuda ja palvetada, lootes Jumala imele. Töö oli kurnav ja Leonid muutus jõuetuks. Lõunapausi ajal läks ta hoovi peale palvetama, mispeale kaastöötajad hakkasid teda “pühakuks” kutsuma. Mõne aja pärast hakkas ta juba öösiti toitu unes nägema. Ühel õhtul helistas naabrinaine Leonidi uksekella. Selgus, et tema abikaasale oli pakutud kusagil tulusat tööd ja nad pidid mõlemad kohe pikemaks ajaks ära sõitma. Neil oli rikkalik toiduvaru, mida polnud kusagile panna. Kõik, mis oli köögis ja külmkapis otsustati annetada Leonidile. Minu sõbra tänu oli ülevoolav, sest Jumal polnud oma last unustanud.