Karid
Lugege Apostlite teod 27:21-26
Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev. ... sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud. Aga me peame jõudma mingile saarele. (Apostlite teod 27:22-26)
Minu esimene päev uuel töökohal oli hirmutav. Enne seda olin teinud 13 aasta jooksul rahulikus keskkonnas kiriku noortetööd, kuid siis mõistsin, et vajan teistsuguseid väljakutseid. Mulle pakuti tööd kindlustusseltsis, mis oli uus ning tundmatu valdkond. Olin esimestel nädalatel hirmul ja püüdsin piltlikult öeldes vee peal püsida. Mulle meenus Pauluse teekond Rooma ja torm merel. Et laev ei hukkuks, visati last üle parda ja viimaks lõppesid reisijate toiduvarud.
Sedavõrd keeruline olukord võis tähendada paanikat ja viimaks paratamatu hukuga leppimist. Elutormid ja kannatused panevad meid vahel arvama, et Jumal on meid maha jätnud ja lõpp on lähedal.
Paulus pöördus meeskonna poole, rääkis neile oma usust ja andis edasi Jumala julgustava sõnumi. Keset torme võime olla julged, et ka siis, kui meie laev karidele satub, ei jäta Jumal meid maha.
Robbie Mackenzie (Tennessee, USA)