Tunnistus

Pärast usule tulekut otsustasin igal võimalusel oma usku teistega jagada. Kui olin meie esimese lapsega sünnitushaiglas, paigutati minu palatisse noor ema Vi koos vastsündinud tütrekesega. Päeva jooksul külastasid meid sõbrad ja lähedased, aga õhtul, kui lapsed olid uinunud, tekkis meil aeg vestlemiseks. Vi rääkis mulle oma eluraskustest ja mina kuulasin ning palusin endamisi Jumalalt tarkust vastamiseks. See kohtumine aitas mul mõtestada kristliku tunnistuse tähendust. Teadsin, kui oluline on Kristusest tunnistada, kuid tookord õppisin, et niisama vajalik võib olla ahastava inimese murede ärakuulamine. Sellistel hetkedel võime osutuda lüliks ketis, mis ühendab inimese viimaks Jumalaga. Kolm päeva hiljem jätsime jumalaga ja me pole rohkem kohtunud. Kui tuli minu kord koju minna, mõtlesin ikka veel meie kohtumisele. Vi ei kuulnud minult piiblisalme ja me ei palvetanud üheskoos, kuid Issand oli mind kindlasti kasutanud armastuse jagamiseks. See võib vahel osutuda suurimaks tunnistuseks.