Ülesanne

Ingli tervitus näib kummaline, kuna see ei iseloomusta Gideoni iseloomu. Ta ei paistnud kangelaslikkuse poolest silma, vaid oli pigem hirmunud talumees, kes peksis salaja surutõrres nisu, et seda midjanlaste eest peita. Tema hirm räägib sellest, et lootus Jumala abile oli kadunud. Tekstist näeme, et Gideon pidas end kõige tähtsusetumaks oma perekonnas. Kuidas sai Jumal usaldada sellisele mehele ülesande oma rahvas päästa? Kui järele mõelda, siis on Gideoni vastumeelsus mõistetav. Kui ma loen Pühakirjast, et olen kutsutud olema Kristuse käskjalg, kellele on antud lepitusamet (2Kr 5:19-20), siis tajun enese küündimatust. Ometi on Jumal tõotanud olla alati minuga ja see teeb mind võimeliseks oma rolli täitma. Issand lubas olla Gideoniga ja Kristus tõotas olla iga päev meie juures ajastu lõpuni (Mt 28:20). Tema ligiolu annab meile väe täita tema ülesandeid selles maailmas.