Julgustus

Kui olin 14-aastane sattus mu isa raskesse avariisse. Ta sai peatrauma, mille tagajärjel ei suutnud ta vahel valu tõttu käiagi. Taastumine kestis 10 aastat ja see oli kogu perele raske aeg. Isa ei saanud töötada ja meie elu muutus täielikult. Olin juba 16-aastane, kui tundsin ühel õhtul soovi minna isa tuppa. Usun, et see oli Jumala juhtimine. Ma ütlesin isale, et armastan teda ja me embasime teineteist. Märkasin ta silmis pisaraid. Tol korral ma ei mõistnud isa olukorda, kuulsin tema depressioonist ja enesetapumõtetest alles hiljem. Isa on mulle tänaseni tänulik selle julgustuse eest. Oleme sellest kogemusest paljudele rääkinud ja julgustanud lähedasi toetama. Ühest kallistusest võib palju oleneda. Ka kõige väiksem heategu võib muuta kogu elu.