Usk ja nägemine
Lugege Johannese 20:24-31
Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.” (Johannese 20:29)
Meie elukoha lähedal on puudesaluga järsak. Ühel hommikul küsis mu abikaasa, kas ka mina kuulsin öökulli huikamist. Olin väga skeptiline, sest meie kandis polnud neid linde kunagi nähtud. Pidasin seda eksituseks. Paar nädalat hiljem, kui istusin laupäeva hommikul söögilauas, kuulsin ise kahtlast huiget. Nädal hiljem nägi mu abikaasa öökulli üle tee lendamas. Nüüd olin valmis uskuma. Pärast oma silmaga nägemist on raske edasi kahelda.
Pidasin end pikka aega agnostikuks. Ma vajasin tõendeid, näiteks Jeesusega silmast silma kohtumist, nagu seda soovis Toomas. Siis panin tähele kristlaste armastust ning hakkasin tajuma Päästja häält kõlamas Pühakirja veergudel. Minust sai usklik. Selles elus käime usus, ilma käegakatsutavate tõenditeta, kuid meil on tõotus – kes otsib, see leiab (5Ms 4:29, Mt 7:7, Lk 11:9). Ühel aulisel päeva näeme Issandat palgest palgesse.
Mike C. Bertoglio (Georgia, USA)