Kevad

Jalutasin varakevadises metsas. Taevas oli hall ning minu ümber seisid veel raagus puud. Teerada viis künkale, kus külmad tuuleiilid mind tusaseks tegid. Korraga peatus mu pilk väikesel sinisel õiekesel, mis end kõdunevate puulehtede vahelt üles sirutas. Kevad oli tõepoolest teel! Minu kurbus andis maad äratundmisele, et Jumal on oma loomingu kaudu mulle sõna saatnud. Ka siis, kui Jumala kohalolu on raske märgata, on tema eluandvad tõotused kehtivad. Kui sellega arvestame, siis näeme ka märke, mis neid tõotusi kinnitavad. Meil on põhjust Jumalat alati tänada, meenutades ka Jeesuse sõnu Kolgatal, mille kohaselt ootab meid kõigele vaatamata ees paradiis.