Kindel usk

Pärast vanemate surma jäin elama koos oma noorema vennaga. Meie majanduslik olukord oli raske. Vend oli bussijuht, mina õpetasin koolis, kuni mul diagnoositi ajukasvaja, millele lisandus kopsude puudulikkus. Siis otsustas mu vend abielluda ja vanema õena oli minu traditsiooniline kohus talle pulmad korraldada. See oli raske aeg. Kui pulmapäev lähenes, põlvitasin palveks: „Issand, aita mul kõigi vajalike korraldustega toime tulla!“ Jumal kuulis mu palvet ja saatis sõprade kaudu abi. Ettevalmistused ja pulmapidu õnnestusid hästi ja ma rõõmustasin südamest. See kogemus tugevdas mu usku Jumalasse, kes kuuleb palveid. Kui palvetame kindlas usus ja lootuses, siis ei jää me häbisse.