Mu elus oli periood, mil sõitsin igal hommikul metroorongiga tööle, mis võttis umbes 20 minutit. Tavaliselt istusin akna alla ja vaatasin välja, kuni perrooni enam näha polnud. Siis avasin oma Piibli ja hakkasin lugema, et aega otstarbekalt kasutada. Sõitjad olid tavaliselt samad inimesed ja nii mõnigi kasutas aega Piibli lugemiseks. Vahel algas vagunis elav arutelu kirikute, jutluste ja kirjakohtade üle. Ühel hommikul oli ainus vaba iste vagunis minu kõrval ning sinna istus üks traditsioonilise juudi välimusega noormees, kes süvenes otsekohe oma nutitelefoni. Mina lugesin Piiblit edasi. Paar päeva hiljem istus noormees uuesti minu kõrvale, kuigi vabu istmeid vagunis jätkus. Ta võttis jälle telefoni välja, kuid seekord alustas heebrea keeles häälega palvetamist. Nii kordus see mitmeid päevi. Tema palvetas ja mina lugesin Piiblit. Meie vagunist oli saanud paik, kus teeniti Jumalat. Selleks on meid kutsutud – et oleksime Jumala armastuse tunnistajad selles maailmas.