Kindel usk

Kasvasin üles Ukrainas, usklikus perekonnas. Nõukogude ajal kiusati kristlasi taga ja see puudutas ka koolilapsi. Me õppisime hoolega, kuid saime ikka teistest nõrgema hinde. Kui algas pioneeriks võtmise kampaania, keeldus meie klassis kaheksa last avaldust esitamast. Meid lukustati klassi, kus õpetaja karjus ja ähvardas, kuid me ei andnud alla. Hiljem proovisin kahel korral ülikooli astuda ja läbisin edukalt sisseastumiseksamid, kuid minu nimi kustutati mõlemal korral nimekirjast. Meie vanemate ja vanavanemate usk ning palved andsid meile tol ajal jõudu. Aastaid hiljem, kui ajad olid juba muutunud, jalutasime kord õega linnas ja kohtasime kunagist õpetajat, kes oli meid eriti halvasti kohelnud. Ta pöördus meie poole sõnadega: “Andke mulle andeks! Ma imetlesin alati teie tugevat usku, kuid ei julgenud teie poolt olla.” Meie elu oli olnud tunnistuseks Jumala armule, mis tegi meid katsumustes tugevaks.