Lootus Jumalal

Haiglakaplani praktika ajal puutusin esmakordselt kokku ootamatu leinaga. Seisin parajasti ooteruumis, kui tuli arst ja teatas omastele patsiendi surmast. Vanem naine ja tema poeg puhkesid nutma ja vaatasid abitult minu poole. Sattusin paanikasse, sest olin alles väheste kogemustega üliõpilane. Palusin, et Jumal annaks mulle vestluseks vajalikku tarkust. Tol korral mõistsin, et Jumal võib kasutada ka neid, kel pole piisavalt kogemusi ja õigeid sõnu. Oluline on valmisolek teha Jumala tahtmist. Tema abiga sain ka tookord leinavaid inimesi aidata. Mugavustsoonist väljumine paneb meid lootma üksnes Jumalale. Meie koguduses on seda kogenud näiteks need, kes püüavad aidata kodutuid, üksikemasid või üksinda elavaid vanureid. Raskustesse sattunud inimeste aitamine ei pruugi olla lihtne ja sellega kaasneb hirm teha või öelda mida valesti. Ometi on oluline astuda esimene samm, et Jumal saaks teha oma osa. Küll tema saadab meie sees korda selle, mis on tema silmis meelepärane.