Jumala ustavus

Meie ema, kes oli aastaid kannatanud dementsuse all, oli nüüd siit ilmast lahkunud. Kogunesime tema tuppa, et mälestada ja palvetada. Ema asju kokku pakkides leidsin vana kulunud Piibli, mille vahele oli jäänud Päevasõna. Lugesin sealt ema surmapäeva kohta käiva mõtiskluse ja sellele vastava kirjakoha. Ema oli seda ilmselt lugenud, sest ta oli piiblisalmi alla kriipsutanud ja lisanud selle juurde omalt poolt väriseva käega: „See on tõsi!“ Nähtu tõi mulle pisarad silma ja ma tajusin Püha Vaimu puudutust. Kuigi ema füüsis ja meeled olid juba väsinud, jätkas ta oma igapäevast vaimulikku praktikat. Sellega andis ta erakordse tunnistuse Jumala ustavuse kohta igal eluperioodil. See tunnistus jääb ka meie järgmisi põlvkondi kõnetama. Jumala igavesed tõotused ei kõigu!