Pärand

Minu ema mälestustest tean, kuidas minu vanavanemad Venemaalt 1917. aastal lahkusid. Revolutsiooni ajal põgenesid paljud usulise tagakiusu eest kõikjale Euroopasse. Nad kannatasid hirmu, väsimuse, nälja ja külma käes. Nende kolmeteistkümnest lapsest surid kuus, paljud sugulased küüditati Siberisse, vanaisa suri pärast viiekümnendat eluaastat ja vanaema oli tunnistajaks oma tütre jumalasalgamisele. Ometi ei kaotanud vanaema oma usku. Ta tuletas alati lastele ja lastelastele meelde vajadust Kristust järgida. Kannatustele vaatamata usaldas Taavet Jumala armastust ja ustavust. Seda kirjeldab psalm 145, mille read on julgustanud paljusid põlvkondi mitte lootust kaotama. Vanaema usk kõigeväelisesse Jumalasse ilmnes just kannatustes. Tema lootusrikas vaimulik pärand on aidanud ka mind hirmudes, leinas ja eluväsimuses. Selle kaudu on Jumal minu usku kasvatanud.