Lohutus

Kui mu abikaasa sattus pärast insulti haiglasse, kinkisid mõned koguduseliikmed talle pleedi, millele oli tikitud tema nimi ja kirjakoht Mk 11:24. See sisendas mulle lootust ja ma hakkasin koos sõpradega tema tervenemise pärast palvetama. Ometi seda ei juhtunud ja abikaasa lahkus seitse nädalat hiljem igavikku. Minu kurbus oli piiritu. Miks meie palveid kuulda ei võetud? Vahest ei olnud ma Jumala silmis küllalt ustav? Too kirjakoht on mind aastaid vaevanud. Selles on kummaline seos oleviku ja mineviku vahel. Näib, et meie palved ei muuda üksnes tulevikku, vaid aitavad Jumala tahtega leppida ka olevikus. Me võime toetuda Jumala ustavusele minevikus. Lisaks ei pruugi me alati märgata palvevastuseid, nagu see juhtus jüngritega tänases tekstis (Ap 12). Leinan endiselt oma abikaasat, kuid olen mõistnud ka seda, et palvevastused ei saabu alati mulle arusaadaval kujul. Jumal ei oota minult mõistmist, vaid usku tema armastusse.