Nägemine

Töötan vanglaametnikuna ja koroonaviiruse põhjustatud pandeemia on ka meie asutust puudutanud. Kuna kinnipeetavad peavad distantsi hoidma, siis mõtlesime välja nende jaoks uue meelelahutuse – võistluse parima silmanägemisega vangi leidmiseks. Minu meeleheaks võitis selle üks kinnipeetav minule alluvast blokist. Läksin teda õnnitlema ja meil kujunes pikk vestlus. Mees igatses oma perekonda näha ja ta rääkis mulle palju oma elust ja sündmustest, mis ta sellisesse olukorda viisid. Viimaks ma palvetasin ta eest, kutsusin õhtusele teenistusele vangla kabelis ja soovitasin toetuda Ilmutusraamatu sõnadele: “Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilm 3:20) See vestlus pani mind mõtlema. Meil võib olla suurepärane silmanägemine, kuid sageli jäävad meile märkamatuks Jumala märguanded. Õnneks on tema kannatlik. Kui usaldame Päästjat, avab Püha Vaim meie vaimulikud silmad nägemaks teed, mis on meile parim.