Vihm ja päike

Meie teismeline poeg Nick sooritas 2008. aasta kevadel enesetapu. Ta oli väga armastatud nii pereliikmete kui paljude sõprade poolt ja toimunu oli täiesti arusaamatu. Meile tähendas see šokki, kaotusevalu ja leina. Miks Jumal seda lubas? Lugesin sel ajal psalme ja mind kõnetas tänane kirjakoht. See andis mulle uut lootust, et Jumal ei jäta meid maha. Poja matusepäevaks lubas ilmateade küll vihma, kuid ma julgesin paluda, et Jumal kingiks meile tolleks päevaks päikesepaiste ja selge taeva. Hommik oli sombune, kuid keskpäevaks olid pilved kadunud ja päike väljas. Me kogesime oma leinas Jumala kaastunnet ka järgnevatel päevadel, mis väljendus sõprade ja lähedaste abis. Me pole saanud vastust oma küsimustele, kuid oleme kogenud sel traagilisel ajal Jumala ligiolu, kaastunnet ja hoolt. Me jääme oma poega leinama, kuid pole kaotanud lootust, et Jumala armastuse läbi ootab meid igavikus ees taaskohtumine.