Varjupaik

Aastaid tagasi olin oma eluga sedavõrd ummikus, et läksin ühel päeval lihtsalt sihitult rändama. Üks möödasõitja võttis mind autole ja viis lähimasse linna, seal kerjasin raha ja sõitsin bussiga pealinna San Juani. Istusin öösel kaldapealsel ja tajusin oma elu täielikku mõttetust. Kummardusin ettepoole ja korraga libises mu rinnataskust välja väike Uus Testament, mille keegi oli mulle teel andnud. Avasin selle ja sattusin lugema psalmi 23: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ See tõi mulle pisarad silma, ma tõusin ja läksin edasi, kuni jõudsin Päästearmee keskuse juurde. Peatusin seal mitu päeva ja kogesin esimest korda Jumala armastust. Sellest on möödunud 20 aastat ja mul on kindel usk Jeesusesse kui Päästjasse. Ma pole olnud kunagi üksi, sest tema käib minu kõrval.