Julgustuse Jumal

Minu esimene keemiaravi protseduur kestis kümme tundi ruumis, kus oli kokku umbes 20 patsienti. Mind kinnitas mu usk, aga ka saatusekaaslaste lahkus. See oli õppetund tõelistest vaimuviljadest. Üks naine, Linda, oli pikka aega võidelnud vähiga. Kui õde tuli selgitama, et tema ravi on mõne päeva võrra edasi lükatud, vastas Linda õele kurnatud naeratusega. Ta korjas kannatlikult oma asjad kokku ja valmistus kliinikust lahkuma. Kui ta minust möödus, siis miski – võib-olla hirm mu näol – sundis teda peatuma ja andma mulle oma käevõru. Ta ütles: „Ma loodan, et võrule kirjutatud kaks piiblisalmi, 2Kr 1:3-4, lohutavad ka Teid!” Kui veetsin aega haiglas, arstikabinettides, ravikeskustes, operatsioonisaalides ja kodus, meenutasin sageli Linda näoilmet, kui ta mulle Pühakirja kinkis. Kuigi ta oli kindlasti palju kannatanud, võttis ta aega, et mind lohutada. Ma ei näinud teda enam kunagi, kuid tundsin vajadust jagada tema lugu ja lohutust, mida Jumal mulle tema kaudu andis.