Puhkus

Töötasin ligi kolmkümmend aastat kohalikus ülikoolis õppejõu ja osakonnajuhatajana. Nagu enamiku pedagoogide puhul, ei lõppenud minu töö ka siis, kui ma õhtul koju läksin. Kuigi abikaasa julgustas mind enam puhkama ja endale aega võtma, töötasin sageli hilisööni, et järgmiseks päevaks valmistuda. Siis diagnoositi mul rinnavähk ja puhkusest polnud enam pääsu. Et oleks piisavalt jõudu õpetamiseks ja kolleegidega suhtlemiseks, vajasin üha enam aega puhkuseks ja vahelduseks. Muu hulgas hakkasin ka Pühakirja lugema ja palvetama. Leidsin, et igapäevane Jumala ligiolus puhkamine annab jõudu nii ihule, hingele kui vaimule, et suudaksin järgmistele väljakutsetele vastu astuda. Ma kujutan ette, et minu olukord sarnanes sellega, mida kogesid apostlid, kui Jeesus kutsus nad pärast reisilt naasmist puhkama. Sageli ei pea me sellist puhkamist esmatähtsaks enne, kui elu meid selleks sunnib. Vähidiagnoos õpetas mulle puhkamise tähtsust.