Õppetund

Oli septembri algus ning ma pöördusin vaheajalt tagasi kolledžisse. Teel märkasin ehitustöid, mida oli suvel linnas alustatud. Muu hulgas oli teeserva rajatud sügavaid auke. Minu ees sammus üks poiss, kes oli sedavõrd hõivatud nutitelefoniga rääkimisest, et vaevalt jalge ette vaatas. Kartsin, et ta kukub mõnda auku ja mul tuleb siis midagi ette võtta. Mõtlesin endamisi, et kõigepealt peaks teda noomima hoolimatuse pärast. Oma manitsuse peale mõeldes unustasin ise ettevaatuse ja kukkusin auku. Sain sellest kogemusest vajaliku õppetunni: teiste puudustele keskendudes võime ise komistada. Palvetasin, et Jeesus näitaks mulle õiget teed. Psalmist kinnitab meile, et võime loota Jumala kaitsele ja päästele. Tema on meie teejuht.