Teejuht

Istusin akna all ja vaatasin, kuidas vihmapiisad vastu klaasi peksid. Väljas möllav torm peegeldas kaost, mis valitses minu enese sees. Mind olid haaranud ebakindlus, hirm ja kahtlused. Otsisin vastust Piiblist ja sattusin lugema Psalmi 46. See lohutas mind – elutormide keskel seisab Jumal kui meie kindel ankur, pakkudes varjupaika ja jõudu. Mulle meenus üks kogemus, kui olin looduses matkates tormi kätte jäänud. Kui olin teelt eksinud ja läbimärjaks saanud, suutsin vaid palvetada. Äkitselt ilmus kusagilt lahke võõras, kes juhatas mind õigele rajale. Sellele kohtumisele mõeldes olen mõistnud, et Jumala kohalolek on nagu see võõras, kes ilmub siis, kui vajame elutormides abi. Pöördusin palves Jumala poole, et oma koormatest ja hirmudest vabaneda. Ma jagasin temaga oma südame mõtteid ning kogesin kaastunnet ja mõistmist. Mind valdas rahu ja mõistmine, et saan oma elu rajada Jumala tõotustele. Nüüd meenutavad vihmapiiskade helid mulle alati Jumala pidevat kohalolekut. Tormid tulevad ja lähevad, kuid Jumala armastus jääb püsima. Tema on minu varjupaik ja tugevus kõigis elutormides.