Jumala arm

Pärast üle 60 aasta kestnud abielu ei suutnud mu isa enam kodus hoolitseda ema eest, kelle progresseeruv Alzheimeri tõbi nõudis erihooldekodusse minekut. Võtsime abikaasaga ette pika reisi, et ema uues elukohas külastada. Usun, et me meenusime talle, kuid tal oli suuri raskusi rääkimisega. Mõtted läksid kusagil mõistuse ja suu vahel kaduma. Ma kallistasin ema, kelle põskedele ilmusid pisarad. Kuid ta oli ennast kogunud, lükkasime ratastooli terrassile, et seal lilli imetleda. Hüvasti jättes tekkis emal selgem hetk. Ta haaras mu käed, vaatas mulle silma ja ütles: “Ma armastan sind. Järgmine kord, kui tuled, võib-olla ma ei mäleta, kes sa oled. Aga pea meeles, et ma armastan sind alati!” Ema sõnad meenutasid mulle Jumala lubadust tänases kirjakohas. Haigused ja vigastused võivad meilt mälu röövida, kuid Jumal ei unusta meid kunagi.