Kaastunne
Lugege 2. korintlastele 1:3-7
Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab. (2. Korintlastele 1:3–4)
Seisin palati ukse taga, kus mu isa oli suremas. Pisarad voolasid mööda põski ning lein ja kurbus rullusid minust üle. Oma südames hüüdsin Jumala poole: „Issand, palun aita mu isa ja kinnita mind!” Jumal vastas mu meeleheitlikule palvele ja andis mulle rahu, mida vajasin, et isa voodi kõrvale naasta. Mõne päeva pärast lahkus mu isa igavikku, kuid Jumal lohutas mind jätkuvalt teadmisega, et isa on nüüd koos Jeesusega ja tema valud on lõppenud. Nüüd püüan Jumala abiga olla kaastundlik sõprade suhtes, kes kogevad samasugust kaotust. Ma palvetan nende eest ja palun, et Jumal trööstiks neid nii, nagu mina seda kogesin. Meenutan Jumala headust nende vastu, kelle süda on murtud. Jagan Pühakirja, mis kõneleb Jumala hoolest, lohutusest ja ligiolust. Kui sõnu ei jätku, pakun vaikset kohalolekut. Jumal võib tuua esile head ka valusatest kogemustest.
Barbara Culley (Washington, USA)