Tervitus

Minu sõber Dave põeb rasket Parkinsoni tõbe. Ta vajab ratastooli, räägib sosinal ega suuda pead tõsta. Oma füüsilistele piirangutele vaatamata püüab ta argipäeviti meie kogukonna inimesi julgustada ja rõõmustada. Pärastlõunal, kui kool läbi saab, veeretab Dave oma ratastooli sissesõidutee lõppu ja hakkab lehvitama mööduvatele koolibussidele. Kui tal on piisavalt jõudu, vehib ta oma nokamütsiga poistele ja tüdrukutele, kes ootavad rõõmuga kohtumist oma „sissesõidutee sõbraga“. Enamasti aeglustavad bussijuhid tema maja ees kiirust, et lapsed saaksid midagi hõisata, näiteks: „Me armastame sind, Dave!“ Dave oli kunagi terve mees ja edukas sportlane. Kuigi ta sõltub nüüd inimestest, kes kunagi temast sõltusid, püüab ta endiselt teha oma parima. Jumal ei nõua meilt seda, mida meil ei ole, kuid ootab, et me annaksime seda, mis meil on. Isegi kui tunneme end kõrvalejäetuna, olgu haiguste, rahaliste raskuste, perekondlike lahkhelide või muu tõttu, on meil siiski küllalt andeid ja võimeid, mida Jumal saab kasutada teiste teenimiseks. Mõelgem Dave’i eeskujule!