Halastus

Ühel õhtul koos isaga karjatara kontrollides leidsime vastsündinud vasika, kelle sõrad olid okastraati takerdunud. Kuna ta oli väsimusest nõrkenud, kandsime ta karjamaalt autoni ja viisime koju, et loom öö üle elaks. Meie pere toitis vasikat pudelist üle kuu aja, kuni võis ta rohumaale lasta. Nüüd on tal endal vasikad. Ta mäletab mu isa ja tuleb ikka tema juurde, et ta saapaid limpsida. Kui vahel tundub, et lootust pole, sirutab Jumal meie poole käe kaasinimeste kaudu, et meid päästa. Mõelgem sellele, kuidas halastaja samaarlane aitas poolsurnuks pekstud meest – esmalt sidus ta haavad, seejärel viis eesliga majutuspaika ja hoolitses tema eest hiljemgi. Meil on rohkesti võimalusi jagada Jumala armastust. Ta võib meid suunata aitama neid, kes võitlevad haiguse, sõltuvuse, leina, rahapuuduse või muude raskustega. Ka abi vastuvõtmise võimalusi leidub palju. Me ei tea kunagi, kui suure muutuse võib meie abikäsi kellegi ellu tuua.