Valgus

Minu viljatuseravi kujunes raskeks katsumuseks. Sõbrad ja töökaaslased said lapsi justkui tellimise peale. Mitmeid neist ei takistanud ka terviseprobleemid, kuid minul ei õnnestunud lapseootele jääda. Mulle tundus, et mu ema, kes oli kolm last ilmale toonud, ei suutnud mu tundeid mõista. Samuti ei saanud ma abi kristlikust tugigrupist. Otsisin abi ja selgust raamatutest, sealhulgas Piiblist, kuid kõik jutustasid naistest, kes olid viljatusega kimpus, aga säilitasid oma usu ja said lõpuks siiski lapse. Igatsesin mingit märki, mis kinnitaks, et mul on lootust. Paraku pidin oma neljakümnendate alguses leppima teadmisega, et ma ei saa kunagi emaks. Olin masenduses ja tundsin end läbikukkununa. Ühel nädalal arutasime täiskasvanute piiblitunnis seda, kuidas Jumal on meid läkitanud olema inimestele valguseks. See puudutas mind sügavalt. Olin juba vabatahtlikuna kogukonnas tegutsenud ja oma kogemuse toel püüdsin mõista neid, kelle elus valitses pimedus. Meenutasin kõiki mulle osaks saanud õnnistusi ja hakkasin otsime võimalusi teiste aitamiseks. Kui kurbus tahab maad võtta, otsin kedagi, kelle ellu saaksin kasvõi natuke valgust kinkida.