Julgustav sõna

Aastal 2006 kaotasin oma 25-aastase poja Danieli, kes põdes amüotroofset lateraalskleroosi. See oli väga pime aeg minu elus. Teadsin, et Jumal on olemas, kuid kahtlesin tema armastuses. Mu poeg oli suure südamega, lahke ja teisi julgustav inimene. Ta ei kaotanud oma hoolivat suhtumist ka kõige raskemal ajal. Kui arstid olid sunnitud tunnistama, et ravivõimalusi enam pole, vaatas poeg mulle silma ja ütles: “Ema, ära muretse. Jumalal on alati plaan.” See oli mõeldud minu julgustamiseks. Daniel mõistis oma seisundit, aga tuletas ometi mulle meelde, kui oluline on usaldada Jumalat igas olukorras. Ta aitas mul mõista, kui tähtis on üksteist armastada ja julgustada. Võime kaasinimesi julgustada võib kellegi elu tõeliselt muuta, seega ärgem kõhelgem jagamast julgustavat sõna.