Lein

Kui olin vaid kaheaastane, sooritas mu 15-aastane õde enesetapu. Minu kasvuaeg möödus otsekui leina varjus, kuigi oli kummaline leinata kedagi, keda ma vaevu mäletasin. Suure osa teismeeast elasin vihkamises. Olin kuri nii Jumala kui kogu maailma peale. Hiljem leidsin tee tagasi kirikusse ja mu jumalasuhe paranes. Kirikus kohtasin leinanõustajat, kes aitas mul leinaga toime tulla ja hoolimata kogetud valust oma elu viljakalt elada. Keskkooli viimases klassis mõtlesin esimest korda kõrghariduse omandamise peale. Jumala plaan minu jaoks hakkas konkreetseks muutuma. Tundsin, et pean õppima psühholoogiat, et saada terapeudiks teismelistele ja noortele täiskasvanutele. Tahtsin aidata neid, kes maadlesid samade raskustega nagu kunagi mu õde. Usun, et hoolimata traumast, millega olen suure osa elust silmitsi seisnud, on Jumalal plaan kasutada mu kogemust, et aidata neid, kes kogevad elus samasugust valu. Suitsiidsete mõtete korral tuleb kindlasti abi otsida.