Lein

Palvetasin keset masendust ja meeleheidet, olles teel koju oma poja matustelt. Minu maailm oli kokku varisenud, kuid inimesed minu ümber elasid edasi oma tavalist elu. Kuidas tohtis tänavamuusik rõõmsalt mängida? Kas ta ei mõistnud mu kaotust? Järgmisest külast läbi sõites märkasin kirikut, mille seinal oli valgustatud rist. “Jumal on minuga”, tuli mulle mõte, “Tema tunneb mu kannatuse sügavust!” Rist meenutas mulle Jeesuse kannatusi minu eest ja see tõi mulle lohutust. Ma teadsin, et pean ühel hetkel oma poja surmaga leppima. Eitamise asemel pidin olema tänulik selle eest, et mind oli õnnistatud pojaga 33 aastat. Aeg parandab haavad, kuid enne pidin minema läbi leina. See pole lihtne, aga see on vajalik. Ja ma tean, et ainult Jumala igavene armastus võib meid meeleheitest päästa.