Jumal kuuleb
Lugege Johannese 11:38-44
Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.” (Johannese 11:41-42)
Uurisin kaasmaalastest, kuidas nad plaanivad tänupüha veeta. Soulis elavate ameeriklastena olime kõik kodust kaugel. Sõbrad kehitasid õlgu ja oli selge, et neil polnud mingeid plaane. Meile ei antud vaba päeva, kuid tahtsin siiski tänupüha kuidagi tähistada. Igatsesin istuda perega rikkaliku laua taga, tunda kõrvitsapiruka lõhna, kuulda õetütarde naeru ja olla lihtsalt tänulik. Sellised rituaalid on eriti kallid, kui oleme kodust eemal. Ma teadsin, et Jeesus tundis sama. Ta jättis oma taevase päritolu, et elada meie keskel, olles sel viisil täielikult Jumal ja inimene. Ta koges inimlikke tundeid nagu üksindust, viha, reetmist, hirmu ja leina. Tänase kirjakoha järgi teadis Jeesus, et Jumal kuuleb teda. Armastava Isa lähedus täitis ta tänuga. Kui oleme kurvad või igatseme kodu järele, võime hüüda Jumala poole, kes meid kuuleb. Tema lähedus on imeline kingitus, mille eest võime alati tänulikud olla.
Jeannie Whitlock (Illinois, USA)