Jumala arm

Oma elu esimeses pooles osales John Newton julmas ja ebainimlikus orjakaubanduses. Kuid mitmete raskete kogemuste kaudu hakkas ta oma tegevuse moraalsust kahtluse alla seadma. Kord tormisel merel hüüdis ta Jumala poole ja pääses imekombel. See surmalähedane kogemus tõi temas esile sügava vaimuliku ärkamise. Newtoni muutumine ei toimunud siiski üleöö. Tal kulus aastaid Jumala armu ja andestuse otsimisele, lisaks võitles ta süü- ja häbitundega. Viimaks leidis Newton lohutust Pühakirjast, eriti Pauluse kirjast Timoteosele: „ Kuid minu peale on halastatud seepärast, et Kristus Jeesus saaks osutada kogu oma pikka meelt kõigepealt mind eeskujuks tuues neile, kes edaspidi hakkavad temasse uskuma ja pärivad igavese elu.“ (1Tm 1:16). Newton mõistis, et isegi suurimad patused ei viibi väljaspool Jumala armastuse ja lunastuse ulatust. Sarnaselt temale võime meiegi kogeda kahtlusi, süüd ja häbi, kuid Jumala armastuse läbi leiame tervenemise ja uuenemise.