Tulevik täis lootust

Täna kaotasin ma oma “unistuste töökoha”. Nimelt töötasin ma järeleaitamist vajavate teise klassi õpilastega. Olin näinud palju vaeva, et ehitada nendega üles usalduse ja tõelise armastuse osadus. Ma pühendasin neile kogu oma energia ja tänasin iga päev Jumalat, et tema oli andnud mulle sellise imelise ja tänuväärse tee aidata Jumala väikseid lapsi. “Miks laskis Jumal selle osakonna sulgeda ja minu lootustel puruneda?“ olin ma imestunud. “Kust ma leiaksin taas sellise töö, mis mind köidaks?”

Kui need mõtted mind haarasid, meenus mulle väike puu mu kodu välisukse juures. Kevade saabumine andis lootust, et selle väsinud nõrgukestel okstel puhkevad taas imeilusad pungad. Sellegipoolest tundus, et puuke kooldus lootusetult, kandes seniajani paari surnud lehte, mis olid kuidagi suutnud talve üle elada. Need lehed rippusid ebakindlalt, teadmata, et on kätte jõudnud aeg, mil tuleb teha ruumi uutele.

Kas minagi klammerdusin kangekaelselt oma unistuste töö külge, sain vihaseks ega usaldanud Jumalat? Võib-olla on Jumalal nii minu kui ka laste jaoks kavas midagi hoopis paremat? Ma tahan lasta Jumalal näidata mulle teed. Sama kindlalt kui puhkevad kevadel pungad, annab Jumal uue lootuse.